Kas su koer tirib meeletult? Kas oled ära proovinud kõik raamatutarkused nagu peatumine, suunavahetus, "Ei" ja järks tõmme? Äkki oled koguni jõudnud poovate rihmade ja ogakettide juurde? Või koonurihma?
Mina proovisin oma spanjeli peal pea kõik ära (välja arvatud ogakett), miski ei aidanud. Nüüd aga, kui mul tuli tegemist dobermanniga, kes kaalub 35 kg, proovisin uuesti (taas välja arvatud ogakett), ei midagi. Siis aga leidsin viisi kuidas oleks võimalik koeral lasta õppida rahulikult rihmas käima.
Panen siia ka, äkki kedagi aitab.
1. Seo koera jalutusrihm endale puusade külge, sest puusad on liikumatud ja koer ei saa endale tõmbamise peale meetrit juurde ning nii on ka rasket koera kergem takistada. Väidetavalt olla militaarpoodides 100 eegu ringis müüa sõjaväelaste varustuse rihm, kuhu saab kenasti jalutsurihma kinni panna. See pidavat olema hea tugev ja pole karta, et koer selle katki tõmbab. Ise pole proovinud, mul on selleks oma rihm.
2. Säti jalutusrihm puusade külge selliselt, et sinu jalad ja tema tagumised jalad on kohakuti ning köis olgu nii lühike, et ükskõik, mis pidi ta sinu ette astub või püüab minna paremale poole, jääb ta sulle jalgu. Piisavalt arukas loom lõpetab ruttu enda klohmimise vastu sinu kõndivaid jalgu ära.
3. Võta kaasa mp3 mängija ja selle sees ports head muusikat ning valmistu koera täielikuks ignoreerimiseks.
4. Mõtle välja, kuhu sa lähed ja miks, sest sa pead teadma, kuhu sa astud. Hobuste puhul tuleb soovitud rütmi ja sammu hoidmiseks vaadata enda ette, sinna kuhu sa lähed, valida maneezis/platsil mõni punkt, mida vaadata. Nii oled enesekindlam ja loom tunneb selle ära - tal tasub sind usaldada, sest sina ju tead, kuhu minnakse. Koeraga sama asi - kui lähed jalutama, siis võta mingi punkt, kuhu sa lähed ja mispärast sa lähed. Olgu see siis soov minna panka või teise linna otsa sõbrannale külla.
5. Kogu see tee pea meeles, et SINA lähed panka või sõbrannale külla, koer on lihtsalt juhtumisi sinu küljes kinni. Ignoreeri tema tegemisi ja ära jää seisma kui tema jääb või tahab minna nuusutama teist koera või inimest. Ei sammu ette ega taha, ei sammu külgede peale, üks ja sama tempo ÜKSKÕIK mida ta teeb.... juht ei laperda, juht läheb otse, juhil on siht, juht ei oota, juht ei lohise, ta läheb otse. Laperdava juhiga, kes ise ka täpselt ei tea, kes siin peremees on ning kuhu ja kui kiiresti või kuidas minnakse, ei taha koer kuskile minna - tal on targematki teha.
6. Pea meeles, et sa ei tohi koera eemaldada situatsioonist (sel puhul siis jalutamist õpetada) enne, kui ta on rahunenud. Jah, see võib tähendada kilomeetrite kaupa kõndimist.
7. Rihmas ongi üks tuim käimine - seal ei mängita, ei vahita võõraid koeri, autosid, inimesi, vaid minnakse rütmis, mille inimene on valinud, ei sammugi ette ega taha, sest ainult inimene ju teab, kuhu on minek.
8. Kõnni nii kaua, kuni koer on harjunud ja aru saanud, et sinu tempo ONGI aeglasem kui tema oma, ning ÜKSKÕIK, mida ta ka ei teeks, see ei muuda midagi - rabelemine ja vurri mängimine on mõttetu. Isegi siis, kui kuskil on teine koer või inimene.
Arvan, et koera jalutama õpetamine on nii raske, sest me ei lähene asjale koera seisukohast, me unustame ära, et tegu on siiski looduse poolt vabalt jooksma mõeldud loomaga. Kui poleks, siis ta ju sünniks juba jalutusrihm kaela küljes ja teaks, kuidas rihmas käia. Aga ta ei sünni. Ta teab seda, et tal on jalad, päris mitu, mis suudavad kiirust arendada selliselt, et see võimaldab asula märgist asula märgini autoga võidu joosta ja sammu pidada (tõuti erinevalt, dobermanni puhul 40 km/h, osad tõud ka 60 km).
Ta ei saa aru, et mis köis ja miks see köie teine ots temaga kaasa ei liigu nii kiiresti, kui oleks vaja. Koer vaatab selle koha pealt samuti oma mätta otsast. Seega, mitte tema ei sikuta, et kiiremini edasi jõuda, vaid inimene sikutab, et mõttetult hoogu pidurdada ja teomoodi mööda teed edasi venida.
Veel on olemas raamatuteooria, mis ütleb, et sa ei tohi kutsikaga teda hirmutavast või talle harjumatust olukorrast lahkuda ja eemalduda enne, kui ta on rahunenud ehk omandanud oskuse, kogemuse ja arusaama kuidas selles sitatsioonis käituda tuleb. Nii ei tohiks linnaskäigul sotsialiseerudes tulla sealt ära enne, kui koer paistab kolisevaid tramme juba rahulikult vaatavat, mitte ei hüple ega kargle nagu väike neljajalgne vurr. Samuti tuleks minna koos uurima iga puud ja kivi ja mitte sealt lihtsalt lahkuda, sest koer kardab. Nendel hetkedel me ei õpeta koerale otseselt ja sisuliselt ju midagi - me laseme tal ise omandada kogemust, anname talle võimaluse oma vigadest õppida. Seda sama unustame me aga teha rihmas käimisega.
No comments:
Post a Comment